Looming
Tammsaare oli 20. sajandi eesti kriitilise realismi üks silmapaistvamaid esindajaid. Lisaks romaanidele on avaldanud miniatuure, kunst-muinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui ka publitsistikat.
Loometee algus 1900. aastal tegi Tammsaare kirjandusdebüüdi proosaga, mis ilmus Postimehes. Kirjandusse tuli külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas", "Mäetaguse vanad", "Kaks paari ja üksainus" jt.). Kirjutised käsitlesid maarahva eluolu, inimeste vaenu, talu vahekorda mõisaga. Linnarealism Temaatika muutus, Tammsaare loobus ühiskonna kujutamisest ning hakkas käsitlema üliõpilasprobleeme ning pöördus linnarealismi suunas. Lugudes palju psühholoogilist analüüsi, kus vastandab erinevaid tõekspidamisi. Sellesse perioodi jäävad üli- |
õpilasnovellid „Noored hinged”, „Pikad sammud”, „Üle piiri” ja ka „Poiss ja liblikas”.
Loomingu kõrgaeg Loomingu tippaeg algas 1920. aastate alguses näidendist "Juudit" ja romaanist "Kõrboja peremees". Keskse tähtsusega on 5-osaline "Tõde ja õigus", mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939) ja näidend "Kuningal on külm" (1936). Sellel perioodil on ta psühholoogilisse analüüsi toonud nii maa kui linna. Elutunnetuse aluseks on talupoeglik päritolu, kuna tema arvates oli väärtuste looja eelkõige talupoeg, kes on vastandatud linna pealiskaudsusele ja tarbivale mentaliteedile. Iseloomulik on ka vastuolu matsi ja vurle vahel. |
Stiil
Omased on pikad laused ning hästi läbimõeldud sõnakasutus. Romaanides katkestavad tegevust sageli tegelase pikemad mõtisklused ja monoloogid, kus arutletakse oluliste probleemide üle ja selgub tegelase maailmavaade. Ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitas rohkem inimese tegevus, käitumine ja hingeelu. Stiil võib olla lüüriline, jutustav, humoristlik või satiiriline. Loomingu areng Ajapikku omandas looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta ei piirdunud temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. |