Looming
Jaan Kross on üks tuntumaid ja rohkem-tõlgitumaid eesti kirjanikke paljudes välisriikides. Tema teoseid on tõlgitud üle 20 erinevasse keelde, näiteks bulgaaria, gruusia, hispaania, hollandi, inglise, itaalia, ja jaapani keelde.
Loometee algus 1958. aastal ilmus Jaan Krossi esikkogu “Söerikastaja”. Selle luulekoguga astus ta välja juhikultuse, silmakirjalikkuse, muganemise, bürokraatia ja ühiskonnas valitseva vale vastu. Samal aastal sai ta Kirjanike Liidu liikmeks. Peale seda andis välja mitmeid erinevaid luulekogusid. Ta sai tuntuks intellektuaalse ja filosoofilise luule viljelejana. Loomingu kõrgaeg Murranguks Krossi loometeel oli 1970. aasta. Sel ajal ilmusid ajaloolised proosatööd "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" ning "Kolme katku |
vahel" I. Järgnevalt arendas ta välja omalaadse ajaloolise romaani, mille peategelasteks on reaalselt elanud Eesti aja- ja kultuuriloo silmapaistvad isikud, ning mille tegevustikus ja faktides on tõepära. Krossi kangelased on võimekad, teotahtelised ning edasipüüdvad võitlejad, kes ei tunnista nende ette seatud piire. Tetraloogiat „Kolme katku vahel” peetakse eesti ajalooromaani uude arengujärku viijaks ning selle žanri uuendamisest osavõtjaks ka Euroopas.
Stiil Krossi ajalooliste teoste olemuslikuks tunnuseks on tõlgendamisvõimaluste rohkus. Aastasadade tagustest sündmustest, saatustest ja probleemidest saab tõmmata paralleele tänapäevaga. Kross toetub ulatuslikult arhiivimaterjalidele, kujutades ajastu tausta ja olulisi sündmusi võimalikult faktitruult. Samas nüansseerib ta tegelaste psühholoogiat. |
Tekstid on komponeeritud ratsionaalselt, samas luuletajaile omaselt on tema stiil märkimisväärselt kujundirohke.
Sisu Üldiselt jagunevad Krossi teoste peategelased kahte tüüpi: kohanejad või trotsijad. Kesksed teemad ja probleemid on tegelase vaimse sõltumatuse ja eneseteostuse saavutamine ning sellega kaasnevad kompromissid ja kohanemine. Peategelase karakteristikas on tähtis roll ka kõrvaltegelastel, kes peegeldavad peategelast. |